Eelmisest postitusest on möödas rohkem kui üks kuu. Kolmandal veebruaril lendas Kati LAV'i ja puuduliku eelarve tõttu jäi minul seekord minemata.
Kahjuks ei ole asjad minu jaoks sujunud päris nii nagu oleksin ise soovinud. Juba oktoobrist saadik segas mind väike valu põlves. Detsembriks tundus, et olen sellest taastunud ja suutsin selle perioodi sees edukaid trenne teha ja trennis rekordeid parandada. Detsembri keskpaigas läks aga üks trenn nii nihu, et hommikul ärkasin üles paistes põlvega. Trenni ajal midagi tunda ei andnud. kuid rinnalevõtu ajal tundsin, et võis miskit valesti minna. Otsa oli tulemas kohe Portugali laager, mille eest oli juba tasutud ja ka arstid puhkasid pühadel. Laagris sai kõvasti jalga taastatud, paistetuse sain alla ja heitsin juba laagri lõpuks arvestavaid tulemusi. Tagasi jõudes otsustasin siiski minna kontrolli. Selgus, et valu tegi ristsuunaline meniski rebend. Opile sain üpriski kiirelt ja nüüdseks on opist möödas üks kuu.
Kogu energia on läinud jalataastamisele ja igasugustele harjutustele. Harjutused on ennast ära tasunud ja olen juba tagasi heiteringis, mis teeb mulle suurt rõõmu.
Minu siiras tänu ja kummardus doktor Leho Ripsile ja füsioterapeut Tauno Koovitile, kellega jätkuvalt teeme tööd selle nimel, et hoiduda igasugustest komplikatsioonidest.
Fotomeenutus Portugalist
Anna Maria
